Enamik nutitelefonide kasutajaid vaatab ekraani kohe, kui võimalus tekib: kas järjekorras seistes, tänaval peatudes või isegi ilma põhjuseta. Uuringud näitavad, et inimene vaatab keskmiselt oma telefoni ekraani ligi 100 korda päevas.
Scrollimine ehk ekraani kerimine ei ole ajule neutraalne tegevus. Iga kord, kui inimene libistab sõrmega üle ekraani ja ilmub uus pilt, video või postitus, vallandub ajus dopamiini ehk nn ootuse ja tasu hormooni, Oluline on see, et aju ei saa tasu mitte sisu väärtuse, vaid ootamatuse eest: kunagi ei tea täpselt, mis järgmisena ekraanile ilmub. See mehhanism on identne sellega, mida kasutatakse hasartmängudes ehk ettearvamatus hoiab aju erutusseisundis ja sunnib tegevust kordama.
Aja jooksul harjub aju pideva stimulatsiooniga, mistõttu tavalised, aeglasemad tegevused (lugemine, vestlemine, keskendumist nõudev töö) hakkavad tunduma igavad ja pingutust nõudvad. Selle tulemusel langeb keskendumisvõime, kasvab sisemine rahutus ning tekib vajadus telefoni järele isegi ilma teadliku põhjuseta. Ekraani kerimine ei väsita mitte silmi, vaid närvisüsteemi, muutes aju vähem taluvaks vaikuse, igavuse ja süvenemise suhtes, just nende seisundite suhtes, mida inimene vajab vaimseks tasakaaluks ja loovuseks.
Pidev ekraani kerimine (scrollimine) võib soodustada sõltuvust
Terapeutide hinnangul ei seisne ekraanisõltuvus mitte niivõrd seadmes endas, vaid viisis, kuidas see mõjutab inimese emotsioonide reguleerimist ja närvisüsteemi. Paljud spetsialistid kirjeldavad, et ekraanist on saanud kiire „leevendusvahend“ ebamugavate tunnete vastu – igavuse, ärevuse, üksinduse või sisemise rahutuse korral. Telefon pakub kohest hajutust ja lühiajalist kergendust, kuid ei lahenda algset tunnet, mistõttu inimene pöördub ekraani poole üha sagedamini. Aja jooksul tekib muster, kus ekraan ei ole enam teadlik valik, vaid automaatne reaktsioon ehk kujuneb välja nutisõltuvus.
Terapeudid rõhutavad, et probleem ei alga tundide arvust, vaid kontrolli kadumisest. Märgiks ekraanisõltuvusest peetakse olukorda, kus inimene võtab telefoni kätte ilma selge eesmärgita, ei suuda kasutamist lõpetada isegi siis, kui see segab und, tööd või suhteid ning kogeb ärritust või ärevust, kui ligipääs ekraanile on piiratud. Sageli kirjeldavad kliendid tunnet, et nad on „kogu aeg hõivatud“, kuid samal ajal vaimselt kurnatud ja rahulolematud.
Paljud terapeudid seostavad ekraanisõltuvust dopamiinisüsteemi ülierutusega. Pidev teavituste, piltide ja videote voog õpetab aju ootama kiiret stimulatsiooni, mistõttu aeglasemad ja süvenemist nõudvad tegevused muutuvad raskesti talutavaks. Selle tagajärjel kannatavad keskendumisvõime, mäluprotsessid ja emotsionaalne stabiilsus. Inimene võib tunda end rahutuna isegi puhkehetkel, sest närvisüsteem ei oska enam „välja lülituda“.
Terapeutilises töös nähakse sageli ka seost ekraanisõltuvuse ja ärevuse, unehäirete ning madala meeleolu vahel. Ekraan enne magamaminekut ei mõjuta ainult und bioloogiliselt, vaid hoiab aju pidevas valmisolekus, takistades taastumist. Mõned spetsialistid märgivad, et pikaajaline liigne ekraanikasutus võib süvendada ka depressiivseid sümptomeid, sest inimene asendab päris kontakti ja kehalise kohalolu passiivse tarbimisega.
Terapeudid ei käsitle ekraanisõltuvust moraalse nõrkusena, vaid kaasaegse keskkonna loogilise tagajärjena. Nutiseadmed on disainitud hoidma tähelepanu ning inimese aju ei ole evolutsiooniliselt kohanenud pideva stimulatsiooniga. Seetõttu tuleb keskenduda mitte täielikule loobumisele, vaid teadlikkuse kasvatamisele: miks ma telefoni kasutan, mida ma sel hetkel tunnen ja mida ma tegelikult vajan. Eesmärk on taastada võime olla ebamugavate tunnetega.
Mitmed spetsialistid viitavad ka rahvusvahelistele suunistele, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioon hinnangutele, mille järgi võivad käitumuslikud sõltuvused mõjutada vaimset tervist sama tõsiselt kui füüsilised sõltuvused. Seetõttu peetakse üha olulisemaks õpetada nii täiskasvanutele kui lastele digitaalset eneseregulatsiooni, mitte ainult ekraaniaja piiramist.
Silmaarstid, unespetsialistid ja psühhiaatrid puutuvad aina enam kokku probleemidega, mis näiteks 10 aastat tagasi nii laialt levinud ei olnud:
Unetus hilisõhtuse ekraanikasutuse tõttu
Suurenenud ärevus ja pidev sisemine rahutus
Keskendumisraskused
Nn fantoomvibratsiooni sündroom ehk tunne, et telefon vibreerib, kuigi teavitust ei ole tegelikult saabunud
Eesmärk ei ole keelata, vaid efektiivselt kasutada
Eksperdid ei kutsu inimesi nutitelefonidest täielikult loobuma. Nende sõnum on pigem see, et oluline on mitte lasta tehnoloogial kontrollida enda närvisüsteemi. Siin mängivad rolli konkreetsed nutiseadmete funktsioonid, mis kasutavad üha enam ka tehisintellekti.
Kui kontrollime telefoni kümneid või sadu kordi päevas, on iga sekund oluline. Ekraani mõju vähendamiseks igapäevastes tegevustes võib kasutada:
häälassistenti, mis võimaldab infot saada või lihtsaid toiminguid teha ilma ekraani vaatamata, erinevaid tehisintellektil põhinevaid funktsioone nagu paremat otsingut, automaatseid tõlkeid ja sisu kokkuvõtteid.
Kivi rõhutab, et tehnoloogia eesmärk ei tohiks olla pikem kasutusaeg, vaid abi inimestel kiirelt vajaliku ära teha ja seejärel telefon rahulikult kõrvale panna. Vastutustundlik tehnoloogia on tema sõnul see, mis ei nõua pidevalt tähelepanu, vaid aitab suunata tähelepanu sellele, mis on tõeliselt oluline.
“Tänapäeva nutitelefonides on palju tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad teadlikumalt seadet kasutada ja vähendada võimalikku negatiivset mõju tervisele, näiteks: Mitte segada režiim (Do Not Disturb), et võtta teadlikult aega seadmest eemal või silmakaitse funktsioon (Eye Comfort Shield), mis aitab vähendada sinise valguse mõju silmadele,” soovitab Kivi.
Foto: Pressimaterjalid / Samsung